Klassikalise kirjandi osad
Martin Ehala (2000) kirjeldab kirjandi struktuuri nii:
1. SISSEJUHATUS
Tavaliselt piisab ühest lõigust. Eesmärk haarata lugeja tähelepanu, selleks sobib tabav, intrigeeriv kujund. Peab viitama ka autori põhiideedele, kuid need ei tohi olla veel avatud. Hea sissejuhatus:
a) äratab lugejas huvi
b) annab lugejale märku, millise nurga alt autor teemat käsitlema hakkab
c) avab autori põhiidee
d) on lühike
2. TEEMAARENDUS
Kirjandi põhiosa. Tuleb püsida sõnastatud põhiidee juures, see välja arendada ning seda asjakohaste detailidega näitlikustada. Teemaarenduses kasutatakse erinevaid tekstistrateegiaid:
jutustamine, kirjeldamine, arutlemine (nii deduktiivne kui induktiivne), analüüs, liigitamine, põhjuslike suhete avamine, vastandamine, analoogiate esitamine jne. (rasvases kirjas strateegiad on filosoofiaesees põhilised - LL)
3. KOKKUVÕTE
Peab olema samuti lühike. Hea kokkuvõte:
a) kordab kirjandi põhiseisukohti
b) pakub uut mõtlemisainet
c) lõpetab kirjutatu sujuvalt ja selgelt