Argumentide liigid
Induktiivne argumentatsioon - järeldamine üksikjuhtumitelt üldisele. Nt. (E) ma vaatlesin 1000 ronka (E) kõik need rongad olid musta värvi (J) järelikult on kõik rongad musta värvi. Antud järelduskäik ei ole lõpuni korrektne, induktiivselt saab järeldada ainult millegi tõenäolisust, mitte tõesust (niipea kui ilmneb üks mitte-must ronk, on väite tõesus ümber lükatud). Induktiivne argumentatsioon on laialdaselt kasutusel argikogemuses ja ka teaduses (nt. sotsioloogias üldistatakse piiratud hulgast küsitlustulemustest üldisi hoiakuid ühiskonnas), kuid filosoofias sellega ei rahuldata. Faktidest seaduspärasuste järeladmine on eriteaduste, mitte filosoofia ülesanne. See jällegi ei tähenda, nagu poleks filosoofilises argumentatsioonis faktidel tähtsust, lihtsalt lisaks faktidele kasutatakse enamasti mingeid üldisi printsiipe. Just induktsiooniprobleemi tõttu ei ole näited filosoofias he
Deduktiivne argumentatsioon - järeldamine üldiselt üksikule. Sel puhul on arutluses vähemalt üks üldist laadi eeldus, millest lähtudes teesi põhjendatakse. Deduktiivse argumentatsiooni põhiliigid (Martinich 2005: 28)
1. Modus ponens (jaatamisviis):
(E1) Kui p, siis q
(E2) p
(J) q
Nt. (E1) Kui vihma sajab, siis on tänavad märjad (E2) Praegu sajab vihma (J) Praegu on tänavad märjad
2. Modus tollens
(E1) Kui p, siis q
(E2) Mitte q
(J) Mitte p
Nt. (E1) Kui vihma sajab, siis on tänavad märjad (E2) Praegu ei ole tänavad märjad (J) Praegu ei saja vihma
3. Disjunktiivne süllogism
(E1) kas p või q
(E2) mitte-p
(J) q
Nt. (E1) Iga väide on kas tõene või väär (E2) See väide ei ole tõene (J) See väide on väär
4. Hüpoteetiline süllogism
(E1) Kui p, siis q
(E2) Kui q, siis r
(J) Kui p, siis r
Nt. (E1) Kui Kreeka laenu ei saa, siis Kreeka läheb pankrotti (E2) Kui Kreeka läheb pankrotti, siis eurotsoon laguneb (J) Kui Kreeka laenu ei saa, siis eurotsoon laguneb
Otsene ja kaudne argumentatsioon - Siiani toodud näited on otsese argumentatsiooni kohta - st. üritatakse näidata, et tees tuleneb loogiliselt teatud eeldustest. Kaudse argumentatsiooni puhul üritatakse näidata, et väite eitus ei kehti, on loogiliselt vastuolus, mõistuse- või faktide vastane (vt Meos 2003: 89). Kaudne argumentatsioon on filosoofias laialt levinud (vt. nt Leibnizi argumenti Jumala kui algpõhjuse kohta, mis tugineb vastupidise teesi "algpõhjust ei ole" absurdsuse esiletoomisel (Leibniz, Looduse ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal, ptk 8). Näiteks Descartes'i poolt püstitatud väite "mõtlen, järelikult olen olemas" tõesust võib kontrollida nii, et püstitame väite eelduse eituse: "ma ei mõtle". Nüüd ilmneb, et viimane väide on intuitiivselt väär, kuna väidet püstitades ma mõtlen - vahetult tunnetatud mõtlemisprotsess kummutab väite.
Ad rem ja ad hominem argumendid. Ad rem argument tähendab, et argument on asjakohane. Ad hominem argumendid on rünnakud isiku vastu, kellega vaieldakse ning tegemist on argumenteerimisveaga. Ometi on sellistel rünnakutel psühholoogiline mõju ning need on laialdaselt kasutusel (eriti poliitikas). NB! ka selline strateegia, kus üritate põhjendada põhiväidet oma eelistusega, oma sisetundega, lisades ülileierdatud "Igaühel oma arvamus", on ad hominem argument. On tore, kui on olemas alusintuitsioon, sisetunne, kuid filosoofilises kirjatöös tuleb vähemalt üritada esitada asjakohaseid argumente.
vt edasi kuidas veenvalt argumenteerida