Kuidas veenvalt argumenteerida?
Filosoofilise mõttekäigu veenvus sõltub argumentide veenvusest.
Esiteks on oluline, et Sa koostaksid argumendi, st. seostaksid oma põhiväite mingite eeldustega, mille seas peaks olema vähemalt üks üldist laadi eeldus (nt. abordiprobleemi näite puhul oli selleks eelduseks "süütu inimolendi tapmine on moraalselt väär").
Teiseks pevad Su argumendid olema kehtivad, st järeldused tulnema eeldustest. Aga sellega asi ei piirdu.
Kolmandaks oleks vaja argumenteerida veatult. Argument on veatu siis, kui ta on kehtiv ning ka eeldused on tõesed (Martinich 2005). Üldiste eelduste üle vaidlemine ongi filosoofilise argumenteerimise keskne rindejoon. Nt. ei ole filosoofiliselt veenev väita midagi abordi moraalse staatuse üle kui me ei püstita üldisemat eeldust inimelu võtmise moraalse staatuse kohta - see viib meid tagasi diskussiooni moraaliteooria aluste üle.
Kuidas valida tõeseid eeldusi, kuidas eeldusi tõestada? On selge, et Sa ei jõua oma essees kõiki eeldusi tõestada, liiatigi lõplikult tõestada (see pole filosoofias üldse õnnestunud, vaidlused jätkuvad). On täiesti aktsepteeritav võtta argumendi aluseks tervemõistluslikke, Sind ümbritsevas kultuuris üldkehtivaid eeldusi nendesse pikalt süvenemata (kuigi filosoofid kahtlevad aeg-ajalt kõiges)
Nt. "Süütu inimolendi tapmine on moraalselt väär. Lähtun sellest, kuna mina olen inimolend ning soovin elada, küllap ka teised inimesed..." (järeldamine analoogia põhjal) "...elujanu on omane kõigile elusorganismidele" (apelleerimine teaduslikule üldistusele) "....üldised inimõigused on tänapäeval Lääne tsivilisatsiooni moraalseks aluseks ning õigu elule on seal keskne õigus" (apelleerimine üldlevinud kultuuripraktikale) "...samuti pole meil teadmist surmajärgse elu olemasolu kohta, mistõttu ei saa õigustada inimelu ohverdamist igavese elu nimel" (religioosse vastuargumendi tõrjumine eos).
Paljude filosoofiliste probleemide puhul võid võtta aluseks mõne filosoofiateooria lähtekohad, nt. "Arutlen abordi moraalse staatuse üle lähtudes utilitarismi eetika aluspõhimõttest, kus moraalsuse kriteeriumiks on põhjustada võimalikult palju naudinguid ning võimalikult vähe kannatusi võimalikult suurele hulgale inimestele" (rasvases kirjas on eeldus, millega peab Sinu tees abordi lubatavuse kohta haakuma). NB! kuid kui essee probleemipüstituseks on teooriate võrdlus (nt "Kumb on veenvam, kas pragmatismi tõeteooria või korrespondentsiteooria") , siis ei saa teooria aluseid eeldusena omaks võtta.
Teooriast lähtumine ja üldiste eelduste sõnastamine ei muuda Su esseed triviaalseks, kuna teravad filosoofilised probleemid (eriti praktilises filosoofias) on sellised, kus eraldivõetuna mõistlikud printsiibid satuvad omavahel konflikti ning neid tuleb kaaluda (nt. loote võimalik õigus elule vs. naise õigus keha autonoomiale; kunstiloome vabadus vs. inimese eraelu puutumatus (fimi "Magnus" juhtum) jne).
Probleem on filosoofiliselt oluline siis, kui vähemalt ühe argumendis sisalduva eelduse tõestamisega tuleb arutluses ka veidi vaeva näha. Nt. võib nõustuda, et süütu inimolendi tapmine on alati moraalselt väär (kõik filosoofid ei nõustu sugugi) ning keskenduda selle tõestamisele, et loode on/ei ole inimolend. Nt. probleem "Kas on lubatud teisele inimesele ajaviiteks kurikaga pähe taguda" ei ole eriti terav, on väga väikse arutlustööga lahendatav ning setõttu säärast teemat te filosoofiaeksamitel ei kohta.
Neljandaks tuleb argumenteerida veenvalt. Veenev argumentatsioon on selline, mida publik peab veatuks - st. lugeja nõustub Sinu valitud eedlustega ning näeb, et oled järeldanud oma väite eeldustest korrektselt. Pööra tähelepanu oma argumentide eelduste osale! Kõikvõimalikud dogmaatilised eeldused (nt. homoseksuaalsus on ilma vaidluseta ebaloomulik), parateaduslikud eeldused (ühes saates räägiti, et inimkeha muutub peale surma 6g kergemaks, järelikult kaalub vaim 6g) kõlavad ebaveenvalt, seetõttu ei ole nendele üles ehitatud argumentatsioon veenev. Säärased väited, kui neid kasutada soovid, peavad olema eraldi põhjedamise objektiks.
Sinu essee on tervikuna veenev siis, kui ta koosneb piisaval arvul asjakohastest veenvatest argumentidest.
vt argumentatsioonivigu, mida vältida