Tuleb midagi väita!
Filosoofiaessee ei ole referaat! Keskne küsimus, mida endalt küsida: mida ma antud kirjatöös väidan, mis on minu originaalne panus? Essee kui lühitekst peaks sisaldama ühte keskset teesi, mille ümber arutlus üles ehitatakse - rohkem lihtsalt ei jõua!
Põhiväiteni jõudmiseks tuleb esmalt püstitada uurimisprobleem - põhiküsimus, millele üritatakse essees vastata. Kui kirjutad lühikest eksamiesseed (nt. EMÜ filosoofiakursuse 60-minutine essee), siis on essee teema esitatud juba kindlapiirilise uurimisprobleemina (nt "Kas sõnavabadus peaks olema absoluutne või tuleb seda mõningal juhul piirata?", "Kas abort on moraalselt lubatud?", "Kumb tõeteooria on veenvam, korrespondentsiteooria või pragmatismiteooria?"). See jätab küll vähem mänguruumi, kuid on samas lihtsam - tuleb lihtsalt olla väga tähelepanelik, et Su põhiväide käiks uurimisprobleemi kohta (nt et Sa ei hakkaks sõnavabaduse asemel hoopis tahtevabadusest kirjutama).
Pikemate koduste esseede puhul jääb mõnikord uurimisprobleemi püstitamine tudengi enda hooleks. Sel juhul tuleb olla väga hoolikas, et uurimisprobleem oleks ühelt poolt teemakohane (õppejõu poolt määratud piirides) ning teisalt filosoofiline (ei kalduks pelgalt referaadiks). Mida konkreetsem uurimisprobleem, seda parem! Hea oleks juba formuleerida essee pealkiri uurimisprobleemina. Võimaluse korral tutvusta oma uurimisprobleemi enne kirjutama hakkamist õppejõule.
Püstita põhiväide juba sissejuhatuses! Nii on kindel, et see Sul ära ei unune. Ära mine kohe asja kallale, vaid tõuse sissejuhatuses metatasandile, nö oma kirjatöö kohale. Kasuta lauseid: "Käesolevas essees uurin...." "Minu põhiväiteks antud küsimuses on..."
Millised on põhiväite püstitamise võimalused filosoofiatekstides?
MILLEGI TÕESTAMINE - nt. väide "me elame parimas võimalikus maailmas", Leibniz, Looduse ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal, § 10jj). Millegi põhjapanev tõestamine on algaja filosoofi jaoks enamasti liiga suur ülesanne.
MÕISTE DEFINEERIMINE - filosoofiliselt keeruka mõiste defineerimine on tõestuse alaliik (nt. Rawls "Õiglus kui ausameelsus").
LEVINUD ARUSAAMA ÜMBERLÜKKAMINE - negatiivne argumentatsioon. Nt. väitis Edmund Gettier artiklis "Kas põhjendatud tõene uskumus on teadmine", et levinud teadmise definitsioon "teadmine on korrektselt põhjendatud tõene uskumus" pole piisav. Kuulsad filosoofid armastavad sageli rünnata argimõistuslikke arusaamu (nt Zenoni apooriad liikumise vastu), kuid mingi arusaama ümberlükkamine on ka väga pretensioonikas. Leebem ja jõukohasem ülesanne võiks olla probleemsete aspektide esiletoomine levinud arusaama juures (seda tehakse akadeemilistes artiklites väga palju).
LEVINUD MÕISTE ÜMBERDEFINEERIMINE - arendab eelmist mõtteviisi edasi, pakkudes lisaks kriitikale ka uudset lahendust. Enamasti ei defineerida sel puhul nö igavese iseloomuga filosoofilise mõistega, mille definitsioonide üle alati vaieldakse, vaid mõne "paika loksunud" mõistega (nt. Schumpeter, Kaks demokraatiakontseptsiooni).
KAHE VÕI ENAMA TEOORIA KRIITILINE VÕRDLUS - see on väga levinud ning ka tudengiessee jaoks igati sobiv vorm. Põhiväide püstitatakse siin kujul: "teooria x on paremini põhjendatud kui teooria y" (vt nt. William James, Pragmatismi tõekontseptsioon).
MÕNE NORMI VÕI VÄÄRTUSE ÕIGUSTAMINE VÕI KRIITIKA - see on põhiline arutlusviis praktilises filosoofias. Nt. Sokrates õigustas seaduskuulekuse vajalikkust olukorras, kus seadus mind represseerib (Platon, Kriton); J-S Mill õigustas vabadust (rmt. Vabadusest).
MÕNE PRAKTIKA ÕIGUSTAMINE VÕI TAUNIMINE - see käib filosoofias jällegi normide ja väärtuste kaalumise kaudu. Keerukate probleemide puhul, nt. "Kas abort on moraalselt lubatud", "Kas sõnavabadus peab olema absoluutne" põrkuvad erinevate osapoolte huvid või erinevad eraldivõetult positiivseks peetud väärtused (nt sõnavabadus vs eraelu puutumatus) ning filosoofil tuleb konfliktis olevaid väärtusi kaaluda. Kaalukausside taustaks on jällegi filosoofiline teooria, mida filosoof pooldab. Paljud muutused sotsiaalsetes praktikates (nt orjuse kaotamine, poliitiliste vabaduste levik, keskkonnakaitse) on leidnud aset filosoofide tööde tõttu.
SOTSIAALSE TEGELIKKUSE ÜLDISTAV KIRJELDUS - see on sotsiaalfilosoofilise spekulatsiooni kõrgtase ning säärase essee kirjutamiseks peaksid olema õppinud põhjalikult sotsiaalaineid. Enamasti üritab filosoof iseloomustada ajaloolist situatsiooni mõne uudse mõiste abil, nt. Nietzsche tees: me elame nihilismi ajastul (Friedrich Nietzsche, fragmente nihilismist). Sellise sotsiaalfilosoofia teiseks klassikuks on Karl Marx.
MÕNE FILOSOOFI (ÜMBER)TÕLGENDAMINE - sellega tegelevad enamasti filosoofia ajaloolased. Kuna filosoofid kirjutavad sageli segaselt ja muudavad elu jooksul vaateid, jätkub antud teemadel alati vaidlemisruumi. Selliste kirjatööde põhiteesiks oleks: "Filosoof x väitis oma teosega y seda..... aga mitte toda...... nagu tõlgendaja z ekslikult arvab". Nii kirjutamine eeldab suurt lugemust ja on sobiv üksnes filosoofiatudengitele.