Tüüpvead, mida vältida
Oleme juba vaadelnud argumenteerimisvigu, mida tuleks vältida. Lisaks nendele toob Tiiu Hallap (2006) välja veel nimekirja vigadest, mis ühelegi filosoofilisele kirjutisele head ei tee:
- klišeed
- põhjendamatud üldistused
- segane ülesehitus
- valed proportsioonid osade vahel
- vasturääkivused
- ebaadekvaatsed viited autoriteedile
Klišeed mõjuvad eriti häirivalt, kui nendega esseed alustatakse. Paraku on selline alustamise viis sagedane. Vaughn (2006: 57) toob esile konstruktsioonid, mida tuleks sissejuhatuses vältida:
"Filosoof X kirjutas elu jooksul palju raamatuid"
"Aegade algusest peale on inimesed mõtisklenud ...... probleemi üle"
"See kirjatöö vaatleb ateistist filosoofi Sartre'i naeruväärseid ideid" (liiga varane hinnang)
"Piibel ütleb, et...." (tuginemine autoriteedile)
"Võõrsõnastiku kohaselt tähendab sõna "eetika"...." (mõiste defineeri peale probleemi sisse juhatamist)
"Nagu igaüks teab, on inimestel vaba tahe..." (ebaadekvaatne üldistus, tuginemine populaarsusele)
Järgnevalt toon välja EMÜ filosoofiakursuse lõpus kirjutatava 60-minutise eksamiessee käigus aastate vältel ilmnenud tüüpvead, alustades kõige suurematest vigadest.
(vt ka konkreetsete kirjutamiskordade kohta tehtud üldistavaid analüüse: 1, 2, 3)
1. POLE AUTORI VÄITEID
Mõned autorid ei esita oma essees ühtegi väidet, vaid täidavad paberit tsitaatidega konspektist ja seminaritekstidest. Sageli ei püüagi inimene teemas püsida – nt. on arutlus sõnavabadusest, aga tema kirjutab kõik, mis konspektis vabaduse kohta üldse oli. Sellise kompilatsiooni eest punkte ei saa. Isegi kui on refereeritud asjakohaseid teooriad, pole alust sellist kirjatööd esseena hinnata.
Antud veatüübi alaliigiks on sellised esseed, mis koosnevad lõviosas materjali refereerimisest ning sisaldavad omaette seisva lisandina ka autori positsiooni ilma ühegi argumendita, nt. "Mina pooldan tõe korrespondentsiteooriat" ja kogu lugu.
2. ALUSVÄIDE (VÄITED) ON PÕHJENDAMATA
Mõnikord arutleb tudeng oma essees küll, kuid mitte teemast tuleneva põhiküsimuse üle, vaid juba mõne kitsama küsimuse üle, võttes alusväite põhjendamata omaks. Selleks on mitmeid retoorilis-demagoogilisi võimalusi, vaatame seda reaalselt toimunud eksamiessee teema näitel "Kas abort on moraalselt lubatud?"
2.1. Varjatud eeldused. Mitmed autorid käsitlesid oma põhiseisukohta iseenesestmõistetavana. Nt. selline skeem: Abort on ebaeetiline, kuid ..... nüüd esitati teisi kaalutlusi, mis võiksid meil abordi vajadust siiski mõista. Kuid abordi ebaeetilisust ei põhjendatud. Säärast skeemi esines olulisel määral, nt: „Aborditegija hoiab eemale vastutusest...“ (eeldus: loode on moraaliagent, kelle suhtes peab olema vastutus). Mõnigi autor käsitles moraali justkui „taevast antuna“, mõistmata, et antud essees olete just Teie ülim instants, Teie oletegi moraalireegli, normi esitaja-õigustaja. Mistahes üldnormi (nt. inimõigused) arutlusvaba eeldamine on filosoofilises mõttes dogmatism. Siia vigade perekonda kuulub ka „elu pühaduse“ fetišeerimine (ilmaliku inimese jaoks on pühadus kahtlase sisuga termin).
Varjatud eelduste puhul kasutatakse sageli retoorilist väljenduslaadi: „on ju nii, et...“, retoorilised küsimused, „kas siis loode ei vääri sündimist?“ jne. Sageli ei kasutanud autorid isegi mitte retoorikat, vaid deklareerisid: „Ma arvan et...“ „Ma leian et...“ – ilma põhjendusteta ei maksa selline ledimine midagi.
2.2. Printsiipide asemel näited. Filosoofiline arutelu on vaidlus vastandlike printsiipide vahel, ilma printsiipideta pole ka universaalset normatiivsust (ka praktiline eetika taotleb probleemide põhist universaalsust). Argumendi rajamine näitele on kiirustatud järeldusena tuntud argumentatsiooniviga. Näited on mõeldud printsiipe iseloomustama, mitte neid asendama. Näide sellisest veast: mitu korda esinenud arutlusskeem a la – kui naine ei soovi last, tema eest hoolitseda, siis saab lapse elu olema halb ja raske, järelikult on abort parem. Kui see näide viia printsiibiks: ilma vanemliku hoolitsuseta elu ei vääri alustamist, siis ei pruugi see tunduda enam nii iseenesestmõistetav (kuigi kahtlemata on see printsiip väärt arutlemist).
2.3. Osav teemavahetus. See on poliitilise retoorika põhivõte - ei vastata küsimusele, vaid ajatakse oma joru. Paljud autorid ei esitanud meie näitejuhtumis väiteid abordi moraalsuse üle, vaid esitasid oma seisukoha ning vahetasid kohe teemat. Nt.
2.3.1. Mindi kohe erandite kallale. „Abort on üldiselt ebamoraalne, aga esineb ka erandeid.... tervis, vägistamine vms.“ Arutelu erandite üle võib olla relevantne, kuid põhitees on ju avamata!
2.3.2. Vahetatakse arutluse valdkonda. Hüpati moraali valdkonnast õiguse valdkonda. „Abort on ebamoraalne, kuid seda ei tohiks seaduslikult keelata....“ Loomulikult võib olla filosoofiliselt oluline näidata, et kõiki ebamoraalseid tegusid pole vaja seaduslikult keelata, kuid esmalt tuleb tõestada ebamoraalsus. Legaalne ei võrdu moraalne!
2.3.3. Arutletakse millegi üle, mis tuleneb õigustamata varjatud eeldusest. Nt. keskenduti seksuaalkasvatuse teemale. „Ei tohi alustada suguelu enne valmisolekut vastutuseks... Tuleb teavitada inimesi lapse olulisusest....“ Kindlasti olulised mõtted eeldusel, et loote elu säilitamine on moraalne kohustus. Kui seda ei tõestata, ei oma ka strateegiad moraalset kaalu. Kõik eelnevad vead langevad kategooriasse - essee on kirjutatud teemast mööda. Antud vea kõige hullemaks vormiks on juhtumid, kus autor ei tunne probleemi omapära ning kirjutab millestki, mis kõlab sarnaselt, nt. on teema sõnavabaduse lubatavusest, aga autor kirjutab tahtevabadusest
3. EI TUNTA ASJAKOHASEID FILOSOOFIATEOORIAID
Mõnel inimesel on loomupärane analüütiline mõtlemine olemas, kuid ta ei ole sellele lootes vaevunud filosoofilisi mõttekäike läbi tegema. Essee on originaalne, kuid sellest ei nähtu, mida on andnud filosoofia õppimine. Enamasti tuleb sisse vääratusi koherentsuse ja veenvuse osas. Üks reegel: kirjuta oma auditooriumile. Teie auditooriumiks on filosoof. Teooriad annavad Sulle arsenali püsimaks kõrgel abstraktsiooni astmel, ilma teooriaid tundmata on kerged ilmnema punktis 2. kirjeldatud vead. Oluline on ka kasutada filosoofiamõisteid õiges kontekstis.
4. PROBLEEMI LIIGNE LIHTSUSTAMINE
Mõnikord väidab autor küll midagi ja põhjendab oma väiteid ka, kuid tõlgendab keeruka filosoofiaprobleemi liiga lihtsaks ümber. Sageli on see lähenemine seotud eelmise veaga, teooriate halva tundmisega. Nt. on sagedased seda tüüpi esseed teemal "Kumb tõeteooria on veenvam, korrespondentsiteooria või pragmatismi tõeteooria": autor pooldab korrespondentsiteooriat kui tervemõistuslikumat, esitab üldist kriitikat pragmatismi suhtes - tõde ei saa sõltuda kasulikkusest jne; näiteolukordadena kasutatakse ainult kõige lihtsamaid objektide vahetu tajumisega seotud juhtumeid - nendes piirides toimib tõesti argument hästi (ning ka pragmatistid nõustuksid). Kuid probleemi tuum on hoopis teistsuguste väidete tõestuses (üldväited, mineviku kohta käivad väited, väärtusotsustused) - üldist teooriat kaitstes tuleb käsitleda kõige keerukamaid, mitte kõige lihtsamaid juhtumeid.
5. VASTUOLUD VÄIDETE VAHEL
Juhul kui autor esitab essees mitmeid väiteid - mis on iseenesest väga hea - võib mõnikord kaduma minna kooskõla. Sageli on kooskõla kadumine teoreerilise ebaselguse tulemus, nt. pooldatakse samas essees vaheldumisi mitut vastandlikku teooriat (nt. utilitarismi ja kantiaanlust eetikas), arvates, et nii on uhkem.