Kuidas esseed "kaunistada"?
Filosoofiliselt oluline on üksnes Sinu essee argumentide veenvus. Ometi oleks hea kui Su kirjatööd on ka nauditavalt kirjutatud. Paljud filosoofid on kirjutanud väga kuivalt ja raskepäraselt (nt. Kant, Hegel). Mõni üksik kuulus filosoof on kirjutanud väga hea ja ladusa stiiliga (vt e.k. nt. B. Russell, "Valik esseid").
Mis teeb Su essee kaunimaks?
Selge struktuur, piisavalt alapeatükke (koduse pikema essee puhul).
Põnevad originaalsed asjakohased näited, isegi naljad.
Helge ja sõbralik stiil (sageli armastavad filosoofid oma töödes vastaste üle vihaselt ilkuda).
Särav ja korrektne keelekasutus.
Tiiu Hallap (2006) essee "kaunistamisest":
Teksti muud komponendid. Kui vaadata heade filosoofide artikleid – selliseid, mida on mõnus lugeda –, siis sageli sisaldavad nad lisaks peamisele argumentatiivsele liinile ka muid asju, sealhulgas: kõrvalepõikeid (naljad, meenutused, lihtsalt ajutised mõtterännakud teistesse teemadesse), märkusi probleemi ajaloo kohta, märkusi ja kriitikat teiste filosoofide sama teemat puudutavate sõnavõttude kohta, tähelepanekuid argielu ja käibearusaamade kohta, mõtteeksperimente, arutlusi mõistete mitmetähenduslikkuse üle, meditatsioone mineviku, tuleviku või igaviku üle ja nii edasi. Mõnigi kord teevad just ootamatud seosed ja kõrvalepõiked teksti köitvaks.
Iseendast ei saa niisuguseid asju teksti sisse planeerida, pigem on nad pikaajalise mõttetöö, pika kirjutamispraktika ning suure eruditsiooni loomulik tulemus. Praeguse märkuse mõte on selles, et filosoofilist kirjutist võiks igal juhul võtta küllalt vaba ja loomingulise žanrina. On väga hea püüelda selge ja süsteemse argumentatsiooni ning struktuuri poole ning jõuda veenval moel lähteintuitsioonidest A põhjalikumalt argumenteeritud seisukohani B: aga kui vahepeal tuleb mingeid muid mõnusaid mõtteid pähe, siis võiks ka neid (võibolla sulgudesse või joone alla) kirja panna, isegi kui nad otseselt teemasse ei puutu.